Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

September on alanud sügisese ilmega ning hilissuvised toimetused on ka linnuriigis lõppemas. Vahetult enne esimest sügistormi paistsid Tallinna ümbruse kultuurmaastikul rändlindudest arvukuse poolest kõige enam silma põldlõokesed, linavästrikud, hallrästad, talvikesed ja rohevindid. Eriti aga metsvindid, kelle suurimasse parve kuulus juba vähemalt 300 isendit. Kuldnokad ja suitsupääsukesed oli see-eest ootamatult vähesed. Puistutes olid liikvel tihaste ühissalgad ning okasmetsades ka pöialpoisid. Siin-seal häälitsesid mänsakud. Vahete-vahel õnnestus kuulda mõne punarinna ning salu- ja väike-lehelinnu kutsehüüdu või laulukatkendit. Osa värvulisi –  nagu ööbikud, roo- ja ritsiklinnud, valdav enamus põõsalinde jt. – on meilt muidugi juba lahkunud.

Meri on maismaalindudele paratamatult takistuseks, mida uisapäisa ületama ei kiputa. Nii koondubki neid sinna hulganisti kokku, et siis piki rannikut soodsa tuulega edasi rännata.  Kurvitsalistest on suurem osa praeguseks meie rannikualadelt küll edasi siirdunud, kuid paljud uued rändesündmused ootavad linnuhuvilisi seal veel ees. Nii näiteks õnnestus 29. augustil Paljassaarel ühte punajalg-pistriku paikset noorlindu vaadelda. Liigil toimub praegu Eestis küll invasioon, kuid teadaolevalt on pistrikke tänavu seni vaid Lõuna- või Lääne-Eestis kohatud.

Suitsupääsukesi jääb iga päevaga vähemaks. Foto: Aarne Tuule

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Südasuvi hakkab hiljukesi hilissuveks üle minema. Kestab aeg, mil paljudele näib, et linnuelu on otsekui välja surnud - metsad hääletud, veekogud peaaegu linnutühjad. Tegelikult pole meie sulelised kadunud kuhugi, ainult et tegutsetakse vaikselt ja peiduliselt. Laulmiseks suuremat põhjust ju enam pole, sest pesitsusperiood on sedapuhku seljataga. Mõned kogukad linnud ja teistkordsed pesitsejad võivad aga siiski ikka veel oma poegade hooldamisega ametis olla, ent neid on juba vähe. Lisaks leidub pesakondi, mis püsivad küll veel koos, kuid kõhumuredega saavad noored ise hakkama. Vaid teatud röövlinnupoegadel on jahivõtete omandamine veel käsil, kusjuures üksikutel seisab see alles ees.

Piiritaja poegadel seda muret pole, sest noored suudavad oma esimesest tiivalöögist alates peadpööritava kiirusega lennata ning iseseisvalt putukaid püüda. Ja seda ka sellisel juhul, kui nende liiga kärsitud vanemad on enne oma järeltulijate pesast lahkumist juba Aafrika suunas teele asunud. Kuna piiritajad on täielikud õhulinnud, sõltub nende väga huvitav ja keeruline elukorraldus suurel määral ilmastikuoludest. Näiteks mida ilusam on suvi, seda varem nad sügisest äralendu alustavad. Nii püsivalt soodsat lennuilma, nagu tänavune kuum suvi on pakkunud, annab aga meelde tuletada… Pole siis ime, et augusti esimese nädala jooksul on Tallinn viimastest pesitsejatest märkamatult tühjenenud - vaid siin-seal tiirutavad üksikud salgakesed pesapaikade ümbruses veel ringi.

Samas kohtame praegu muidugi ka läbirändajaid. Ilmselt olid mitmel pool korduvalt nähtud kuni 400 isendilised seltsingud põhjapoolse päritoluga. 28. juulil vaadeldi Paljassaarel koguni 800 linnust koosneva parve ülelendu. Kindlasti kuuluvad välismaalaste hulka aga praegu sealsamas mererannas askeldavad rüdid, tüllid, tildrid jt., sest kurvitslaste sügisränne kestab vahelduva intensiivsusega juba pikemat aega. Ka hänilaste ja linavästrike hulguliikumised on alanud - igatahes 3. augustil oli kogu Paljassaare poolsaar noortest linavästrikest tulvil. Muide, 8. augustil sibas neid sealsamas neli korda vähem ringi, küll aga oli suitsupääsukesi see-eest üle viie korra rohkem.

Rüdid toitumas. Foto: Aarne Tuule

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Loodus hakkab juba suvist ilmet omandama ja seda muidugi ka linnuriigis. Laulu jätkub küll veel kõikjale, kuid päevasel ajal õnnestub seda nüüd järjest vähem kuulda. Varakult pesitsemist alustanud lindudel pole viisikeerutusteks enam mahti, sest nende jaoks on saabunud ülimalt vastutusrikas eluperiood – poegade iseseisvasse ellu saatmine. Juunikuu alguspäevadeks oli ka Põhja-Eestis hulk vareste, hakkide, harakate, kuldnokkade, rästaste ja mitmete teiste linnuliikide poegi oma pesad hüljanud ning neile tuleb täiendust üha juurde.

Paratamatult hukkub esimestel elunädalatel palju poegi ning kohtades, kus lindude asustustihedus on eriti suur ja üksteist ahistavad liigid elavad kõrvuti, muudab uue põlvkonna elluastumine sealse linnuelu äärmiselt närviliseks. Üheks elupaigaks, kus looduse tundlikud kaalukausid on paigast ära nihkunud, on linn. Näiteks Tallinnas käib praegu pidev rästaste, vareste ja hõbekajakate vaheline sõda ja kuna lisaks neile elab samas ka hulk inimesi, lisaks koeri, kasse, siis seda enam olukord kontrolli alt väljub. Pealinnas pesitsevate hallvareste, kajakate ning must- ja hallrästaste arvukus on arvatust tunduvalt suurem ja pidevalt juhtub, et meid – rahuarmastavaid inimesi – nüüd otsekui arutu agressiivsusega rünnatakse. See võib toimuda ükskõik kus – parkides, koduaias, tänaval. Põhjuseks ikka asjaolu, et kusagil sealsamas tegutseb nende pesakond või tatsab ringi üksik pururumal linnupoeg, kes ei tea suure ilma kommetest ega ohtudest midagi. Seda enam vanalinnud aga aru kaotavad ja ka valimatult nende arvates ohtlikku elusolendit ründavad.

Kui teid peaks mõni üliäge hallrästas, vares või kogukas hõbekajakas ründama, siis käituge arukalt ning tõmbuge sellest kohast rahulikult kaugemale. Ja kui satute peale mõnele linnuhakatisele, kes lausa kõnniteel ukerdab, tõstke see sell turvalisemasse paika. Peaasi, et sinnasamasse - küll vanalinnud eksinu üles leiavad. Selle toimingu juures peate aga ise väga ettevaatlikud olema ja enne veenduma, et teid sellal ei rünnata. Õnneks saab see nii mõnelegi linlasele ebameeldiv periood ükskord läbi: varesepojad kasvavad, vanalinnud rahunevad ning peagi kolitakse pesapaiga juurest kaugemale. Tallinna hoonete katustel pesitsevad kajakad saavad oma lennuoskuse ja piisava arukuse aga hiljem kätte ja seepärast peame kogukatel ning kohati üpris arvukatel hõbekajakatel paratamatult silma peal hoidma. Oleme ka ise süüdi, et neid linde linnades nii palju esineb ning nüüd tuleb meil olukorraga leppida, meeldib see meile või mitte. Püüdkem siis rahulikult koos eksisteerida.

Hõbekajaka pesa katusel. Foto: Aarne Tuule

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Ainult viie päeva eest oli ennelõunasel ajal roostiku kohal ligi viissada suitsupääsukest sõelunud, sest ilm püsis jätkuvalt jahe ja mujal olid toiduhankimisega kehvad lood. 15. mai pilvitu hommik tõotas aga taas lausa suvesooja. Täna laulsid siinsamas juba õige mitu kõrkja-roolindu, läheduses ragistas oma karedat viit paar rästas-roolindu ja tiigi-roolind, veidi kaugemal pasundas hoogusattunud hüüp. Ööbikuid on kaldaäärses põõsatikus rohkesti ja nende laksutused kõlasid üle kõige. Ent siiski õnnestus metsa piirilt karmiinleevikest ja aed-põõsalindu ning pajupõõsalt isegi kukkurtihast kuulda.

Roo-loorkullid luurasid madallennul saaki, kuid üldiselt oli linnuelu järvel rahulik – kühmnokk-luiged haudusid pesadel, läheduses pladistasid laugud, askeldasid häälekad jõgitiirud ning vees esitasid oma kentsakat ja sünkroonset paaristantsu tuttpütid. Taamal mökitas tikutaja. Äkitselt jäid kolmekesi oma suhteid klaarinud rääkspardid vait, sest üle vee libises suur vari. Kuid kalakotka tähelepanu oli pööratud vaid kaladele, keda siin jätkub, sest napilt viis minutit keerlemist ja kotkas kukutas end järsult vette. Eduka sööstuga tabatud pirakas saak oli röövlinnul aga kindlalt mõlema jala küüniste vahel ja kalastaja eemaldus kiiresti.

Just siis kuuldus hanede hääli ning peagi ilmus esimene ahelik nähtavale. Ülivaldavalt suur-laukhanedest koosnevate parvede ülelend kestis kaks tundi. Üldse saabus põldudelt keset järve asuvasse turvalisse puhkpaika 2300 hane. Parajasti üle nende peade läbirändel viibivate valgepõsk-laglede elav häälitsemine jättis veesolijad igatahes külmaks. Soodsad ilmad püsivad ja igal hommikul saab linnuhuviline hanede-laglede tasapisi raugevat kevadrännet vaadelda. Mõned haneseltsingud meilt lahkumisega aga eriti veel ei kiirusta.

Osa linde siiski kiirustab: mõnel varesepaaril on pojad pesast juba väljas, aga esialgu püsivad nad vaguralt ja varjatult sünnikodu kõrval puuvõras. Päev-päevalt valjenevad ka toitu manguvate kuldnokapoegade hääled.

Võsa-ritsiklind. Foto: Aarne Tuule

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Kõige vastutusrikkamaks ajaks lindude elus on teadagi pesitsusperiood. Pesapaiga valikul on kõikidel liikidel paljude põlvkondade jooksul välja kujunenud oma tüüpilised kohad, kus järglaste üleskavatamine peaks õnnestuma. Aga alati leidub nii saamatuid kui ka taibukaid pesitsejaid. Samuti neid, kes on otsustanud eriti innovatiivsete lahenduste kasuks. Harjumaal, Saue ja Saku valla maadel on näiteks aastate jooksul kõrgepingeliini mastidel pesitsenud valge-toonekurg, hiireviu, tuuletallaja, kaelus-turteltuvi, ronk ja hallvares. Raudteeliinide betoonpostid hõivati hakkide ja ka kuldnokkade poolt kohe pärast elektrirongide liikluse avamist. Tundub, et viimasel ajal on elektri ülekandeliine aina enam ja enam ära kasutanud põldvarblased. Nimelt on maal järjest suurenenud väikeste trafode arv, mis külades ja üksikute talude juures kõrgepinget madalpingeks 400V peale muundavad. Paaris kohas tegid põldvarblased kiiresti kindlaks, et karprauast valmistatud trafode alus sobib nende pesapaigaks lausa suurepäraselt.

Koduvarblase arvukus maal tasapisi muudkui kahaneb, kuid põldvarblane see-eest levib. Ainult et pesapaiku jääb üha vähemaks, sest ega kaasaegsete elamute juures enam selliseid pesitsemisvõimalusi pole, nagu vanade talumajade juures leidus. Seega pole ime, et ühe või mõne taibuka värvupaari edumeelne avastus liigikaaslaste poolt järjest enam rakendamist leiab. Vähemalt meie vaatlusalal on selle uue pesapaiga kasutuselevõtu levik hästi jälgitav. Tänavu keksleb oma karpelamu avade ees mullusest veel rohkem valveelektrikuid-varblaseid…

Ent pesi rajatakse ka mujale. Nii on ühe valge-toonekure pesa väliskihi okste vahel püsivalt iga-aastase koha sisse võtnud kaks-kolm põldvarblaste paari.

Põldvarblane kodulävel. Foto: Aarne Tuule