Tuisulindude mured

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Ole sa metsa süles või lagedal tuulte vallas, ega suurt vahet tõeliselt karmi talveilmaga pole. Tõsi, pakane näpistab kuusiku rüpes veidi vähem ja ka tuisulumi puude vahele tavaliselt ei tungi. Kes aga äsjase lumetormi väljaspool varjualuseid läbi elasid, kogesid, et hõlpu pole enam kusagil. Kahjuks ei elanud kaugeltki mitte kõik linnud seda tuisumöllu üle. Palju talilinde püsib seni küll veel hinges, aga valget aega on napilt, lumelina lainetab edasi; puudelt-põõsatelt nokitsemine on ka südikatel tihastel väga vaevaline ja nõuab palju energiat ning siit ilmast lahkub veel hulk väikelinde. Jaks saab lihtsalt otsa…

Nurmkanade toiduotsingud on samuti raskendatud. Söögiprobleemidele lisandub veel oht öömajas igavesse unne suikuda. Talve hakul püüdele ja tetredele nii väga meeldinud paks, kohev ja soe lumine kasukas muutub sulajärgse jääkooriku tõttu sageli nii mõnelegi kanalisele surmalõksuks. Aga ka tihe tuisulumi võib näljast nõrgestatud lindudele saatuslikuks muutuda - algul oodatakse ikka ilma paranemist, pärast on aga päästmatult hilja.

Me ei hakka siin lindude toitmist õpetama - sellest on palju räägitud-kirjutatatud ja kindlasti tehakse seda veel ja veel. Küll aga tuletame meelde, et ega praegused ilmaolud mitte ainult meile - inimestele - probleeme pole tekitanud. Aidakem siis kohe ka linde, sest paljudele sulelistele on see elu ja surma küsimus!

Ohakalind külastab toidumaja harva ja peab loodusliku toiduga ise hakkama saama. Foto: Aarne Tuule