Tallinna Linnuklubi

Tähelepanu – tiivulised elluastujad!

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Loodus hakkab juba suvist ilmet omandama ja seda muidugi ka linnuriigis. Laulu jätkub küll veel kõikjale, kuid päevasel ajal õnnestub seda nüüd järjest vähem kuulda. Varakult pesitsemist alustanud lindudel pole viisikeerutusteks enam mahti, sest nende jaoks on saabunud ülimalt vastutusrikas eluperiood – poegade iseseisvasse ellu saatmine. Juunikuu alguspäevadeks oli ka Põhja-Eestis hulk vareste, hakkide, harakate, kuldnokkade, rästaste ja mitmete teiste linnuliikide poegi oma pesad hüljanud ning neile tuleb täiendust üha juurde.

Paratamatult hukkub esimestel elunädalatel palju poegi ning kohtades, kus lindude asustustihedus on eriti suur ja üksteist ahistavad liigid elavad kõrvuti, muudab uue põlvkonna elluastumine sealse linnuelu äärmiselt närviliseks. Üheks elupaigaks, kus looduse tundlikud kaalukausid on paigast ära nihkunud, on linn. Näiteks Tallinnas käib praegu pidev rästaste, vareste ja hõbekajakate vaheline sõda ja kuna lisaks neile elab samas ka hulk inimesi, lisaks koeri, kasse, siis seda enam olukord kontrolli alt väljub. Pealinnas pesitsevate hallvareste, kajakate ning must- ja hallrästaste arvukus on arvatust tunduvalt suurem ja pidevalt juhtub, et meid – rahuarmastavaid inimesi – nüüd otsekui arutu agressiivsusega rünnatakse. See võib toimuda ükskõik kus – parkides, koduaias, tänaval. Põhjuseks ikka asjaolu, et kusagil sealsamas tegutseb nende pesakond või tatsab ringi üksik pururumal linnupoeg, kes ei tea suure ilma kommetest ega ohtudest midagi. Seda enam vanalinnud aga aru kaotavad ja ka valimatult nende arvates ohtlikku elusolendit ründavad.

Kui teid peaks mõni üliäge hallrästas, vares või kogukas hõbekajakas ründama, siis käituge arukalt ning tõmbuge sellest kohast rahulikult kaugemale. Ja kui satute peale mõnele linnuhakatisele, kes lausa kõnniteel ukerdab, tõstke see sell turvalisemasse paika. Peaasi, et sinnasamasse – küll vanalinnud eksinu üles leiavad. Selle toimingu juures peate aga ise väga ettevaatlikud olema ja enne veenduma, et teid sellal ei rünnata. Õnneks saab see nii mõnelegi linlasele ebameeldiv periood ükskord läbi: varesepojad kasvavad, vanalinnud rahunevad ning peagi kolitakse pesapaiga juurest kaugemale. Tallinna hoonete katustel pesitsevad kajakad saavad oma lennuoskuse ja piisava arukuse aga hiljem kätte ja seepärast peame kogukatel ning kohati üpris arvukatel hõbekajakatel paratamatult silma peal hoidma. Oleme ka ise süüdi, et neid linde linnades nii palju esineb ning nüüd tuleb meil olukorraga leppida, meeldib see meile või mitte. Püüdkem siis rahulikult koos eksisteerida.

Hõbekajaka pesa katusel. Foto: Aarne Tuule

Hõbekajaka pesa katusel. Foto: Aarne Tuule

Selle artikli kommenteerimine ei ole lubatud.