Linnud ja lumeuputus Paljassaarel

Tekst: Eet Tuule, Aarne Tuule

Katariina kai juurde jõudes olime üksjagu üllatunud – sellist tuisumöllu ei osanud küll oodata! Parajad külmapügalad pluss tuul langetasid tajutava tempetatuuri -20 kanti, lisaks mereäärne rõskus. Meri ise oli aga sedavõrd tiheda lumekardina varjus, et kui laululuiged kalda ääres ootamatult häälitsema hakkasid, võis vaid vaevu-vaevu vees nende ähmaseid kogusid silmata. Tol momendil tundus küll nii, et vaevalt sel päeval seal mingit lindu veel kohata õnnestub, kuid sellist talveidülli polnud me Paljassaarel ju varem näinud ning tegime kõhklematult vähemalt 60 cm sügavuses lumes sumamisega algust.

Kui tagasi tulime, olid meie jäljed ikka veel ainsad ja needki paiguti kinni tuisanud. Pärast ilm paranes – sadas vähem ja hooti ning linnudki ilmusid nähtavale. Neid oli küll suhteliselt vähe, ent seda huvitavamateks vaatlused osutusid. Roostikutornis jälgisime hulk aega ühte tuuletallajat, kes laialt ringi lennates hiljemgi paaril korral pikalt meie vaateväljas püsis. See haruldane talvituja sooritas küll ühe saagile laskumise, ent ilmselt edutult. Hiirejälgi nägime lumel vaid paaris kohas, eks enamasti liiguvad pisinärilised nüüd lume all. Seepärast tundub selle pistriku tulevik küll troostitu olevat.

Pakane ja lumi oli ka teisi linde liikvele ajanud. Nii loendasime kolmes seltsingus kokku 17 laululuike, kormorane oli vähemalt 7 isendit. Paljassaare lahe kaldalt tõusis lendu hiireviu ning sealsamas üllatas meid tõmmukajaka vanalind – pole just igapaevane talvituja! Roostikus tegutsesid veel vähemalt 5 roohabekat ja aastalind – hallõgija.

Üle hulga aja on meil tõeliselt karmi ja lumerohke talvega tegemist, mis seab paljud linnud tõsiste probleemide ette. Mitmed liigid on järjest sagedamini talveks meile jäänud ning need on nüüd eriti suures hädas. Aidakem siis peale tihaste võimaluse korral ka teisi linde, kes praegu raskustega võitlevad!

Lumeuputus Paljassaarel. Foto: Aarne Tuule