Tallinna Linnuklubi

Pesakaste valmistame selleks, et suluspesitsejatel oleks meie hooldatud parkides ja metsades pesitsemisvõimalusi. Inimese vahelsegamiseta kasvavas puistus on vanu ja õõnsustega puid piisavalt, et linnud leiaksid pesitsemiseks vajaliku oksaaugu. Tavalised suluspesitsejad on sinitihane, must-kärbsenäpp (ehk metstikk), rasvatihane, sootihane, tutt-tihane, väike-kirjurähn, väänkael, kuldnokk, kaelushakk, kakulised. Esimesele kahele piisab 25 mm diameetriga lennuavast. Järgmisele viiele sobib ava läbimõõduga 30 mm. Kuldnokk vajab juba suuremat „ukseava“, kuid hädakorral poeb sisse ka 30 mm lennuavast. Kaelushakk ja kakulised vajavad juba suuremaid pesakaste ja sisenemisavasid. Looduses pesitsevad nad suurema oksa murdumisel tekkinud ja seest mädanenud õõnsuses. Lennuava ette ei tohi panna „traditsioonilist” pulka – see soodustab ainult röövloomade ligipääsu pesakasti sisemusele! Linnud saavad ilma selle pulgata väga hästi pesakasti siseneda.

Eelistatum pesakasti materjal on tollised okaspuulauad. Kui arvestada seda, et talumees Mats tegi oma aida vahel ka haavast, siis võiks vast ka haavalaudu kasutada. Praktika on näidanud, et okaspuu laudadest kuumal suvepäeval võimalik vaigu väljasulamine linnupoegi pole seni ohustanud. Küll aga kestavad okaspuu lauad kauem kui lehtpuu lauad.

Pesakasti valmistamisel valime kõigepealt laua külje, mida me hööveldama hakkame. Selleks on peaaegu alati puu südamikupoolne külg. Põhjus peitub puu omaduses kuivamisel alati kõveraks tõmbuda just selliselt, et südamikupoolne külg muutub kumeraks ja koorepoolne külg nõgusaks. Kui me hööveldame koorepoolset külge (st. välist) külge, siis tekkivad aja jooksul pesakasti külgedesse pilud ja linnud ei taha selliseid pesakaste hästi asustada, sest valgus paistab sisse ja samuti tekkib tuuletõmbus. Tähelepanu! Kui meie lauad on just kuivatist tulnud ja on tulikuivad, siis hakkavad need õhust niiskust imama ja kaarduvad vastupidiselt. Seega hööveldame selliseid laudu puu koorepoolsest küljest.

Hööveldame seega ainult pesakasti välisküljed. See muudab pesakasti ilmastikukindlamaks ja kauakestvamaks. Pesakasti iga suurendab ka värvimine või mõne puidukaitsevahendiga töötlemine (näiteks Pinoteks). Värvimata pesakasti katus on keskmiselt kümne aastaga pragunenud ja ära mädanenud ning linnud loobuvad selle kasutamisest. Ka võib pesakasti katuse katta plekitükiga – see linde ei sega, kuid pesakasti eluiga pikeneb tunduvalt (orienteeruvalt 25 aastani).

Mingil juhul ei tohi hööveldada pesakasti sisekülgi. Pole vaja karta, et linnupojad ennast kareda pinna vastu vigastavad. Kuni nad on veel paljad, sulgedeta, mahuvad nad ilusasti pehme pesamaterjali süvisesse. Hiljem, kui neil on juba suled kasvanud, on nad pesalohu siledaks tallanud, aga sulestik kaitseb neid puidu ebatasasuste eest. Krobeline pind aitab noortel lennuvõimestunud lindudel pesast väljuda. Seepärast pannakse pesakastid üles väikese kaldega ettepoole.

Kui linnupojad on pesakastist välja lennanud, jääb pesamaterjal pesakasti põhja. Järgmisel aastal (või sama suve teise kurna puhul) ehitatakse uuest materjalist uus pesa. Sellisel võib näiteks rasvatihane samas pesakastis pesitseda kaks – kolm korda (olenevalt pesakasti sügavusest). Siis jääb pesa ja lennuava vaheline kaugus tema jaoks liiga väikeseks. Korra – paar võib veel must kärbsenäpp selles pesakastis pesitseda ja pärast teda võib-olla ainult varblane. Siis on pesakast kõrini prahti täis ja lindude jaoks kasutu. Seepärast on vaja vähemalt kord aastas (sügisel) vana pesamaterjal välja visata koos selles elutsevate lindude parasiitidega! Et see oleks võimalik, peab pesakast olema avatav. Lahti võib käia katus või üks külgedest. Soovitame ühe külje (eelistatult esikülje) kinnitada hingedega (näiteks 15 – 20 cm vana mööblihinge) ja lukustada traadist keeratud haagiga.

Suur-kirjurähni rüüste vastu tuleb ümber lennuava lüüa kolm suure peaga naela (lühike papinael) või naelutada traadist keeratud rõngas ümber lennuava. Soomes ja Rootsis kasutatakse ka plekitükki, millel on keskel lennuavaga sama suur auk.
Pesakasti põhi tuleb naelutada (kruvidega kinnitamine on püsivam) külgseinte vahele, et sademeveed ei imbuks põhja ja külgseinte vahele. Vastasel juhul mädaneb põhi kiiresti ära.

Katus peab lennuava kohal ettepoole ulatuma – ka see kaitseb elanikke kutsumata külaliste eest. Samuti peab katus ulatuma üle teiste külgede (umbes 1 – 2 cm), et vihmavesi katuse ääre alla ei imbuks. Kaval on teha kitsa höövliga või ketassaega 3 -4 mm laiused ja mõne mm sügavused sooned üleulatuva serva keskele piki külgseinu. Katust ei ole soovitav kinnitada ülalt naeltega külgseinte külge – piki puusüüd ei pea naelad (või kruvid) nii hästi kui risti puusüüga. Selleks kinnitame katuse külge enne klotsikese, mille mõõtmed on võrdsed pesakasti ristlõikega. Katuse koos klotsikesega asetame pesakasti peale. Naelte (või kruvidega) kinnitame selle läbi külgseinte.

Kasulik on (eriti kuivade laudade korral) puurida ette väike auk, mis vähendab laua lõhenemise võimalust.
Pesakaste teha ja üles panna pole kunagi hilja. Kesksuvel on paljudel lindudel teine kurn. Sügisel ülespandud pesakaste saavad talvituvad linnud kasutada ööbimiskohtadena. Kui läheduses on lindude söögimajake, võite kindlad olla, et mõni tihane söögimaja külaliste hulgast valib teie tehtud pesakasti oma koduks.

On tehtud uuringuid, millest on selgunud, et sobiva õõnsuse (pesakasti) puudumisel suluspesitsejad lihtsalt jätavad pesitsemiskorra vahele. Pole vaja karta, et valmistatud pesakast saab liiga korralik. Korralik töö annab harjumuse, mis edaspidises elus tuleb kasuks.

Valminud pesakast tuleb panna üles linnule sobivasse kohta. Pesakasti, mis on sobilik tihastele, must-kärbsenäpile, puukoristajale, lepalinnule, ülespanekul tuleb jälgida järgmisi tingimusi:
1) pesakasti kõrgus sõltub peamiselt selle asukohast – linnas ja mujal, kus inimesi liigub rohkesti, tuleb pesakast kinnitada kõrgemale, vähemalt 2,5 m; inimasustusest kaugemal metsas või koduaias võib kinnitada madalamale – sobiv kõrgus pesakasti kontrollimiseks on 1,5 m, kuid näiteks tihased võivad pesitseda ka 0,5 m kõrgusel maapinnast;
2) ei ole sobilik kinnitada pesakasti elavate puude külge naeltega, parem on riputada traadiga üle sobiva kõrgusega oksa – see võimaldab pesakasti lihtsalt ümber tõsta kui paari aasta jooksul seda millegipärast ei asustata;
3) lennuava on soovitav suunata lõuna – ida suunas või lähima lagendiku suunas, kui pesakast on metsa serval;
4) pesakast asetada selliselt, et selle kalle oleks lennuava suunas – see soodustab vihmavee paremat äravoolamist ja lennuvõimestunud linnupoegade pesakastist väljumist.

Kuldnokale mõeldud pesakast tuleks riputada kõrgemale – 3 kuni 4 meetri kõrgusele. Kuldnoka pesakaste võib paigutada tihedalt – isegi sama puu otsa võib neid mitu tükki riputada. Tihastele valmistatud pesakastide vahemaa võiks olla 50 meetri ringis, sest tihastel on pesitsusterritoorium, mida nad kaitsevad teiste lindude, eriti liigikaaslaste, eest. Pesakasti ei ole hea paigutada kohta, kus päike paistab selle peale kogu päeva jooksul. Hea on, kui seda varjaks mõni oks. See kaitseb linnupoegi kuumal suvepäeval ülekuumenemise eest.

Toome siin ära tabeli pesakastide soovitatavate mõõtmetega

Pesakastide mõõtmed

Need mõõtmed ei ole kriitilised – linnud võtavad omaks ka pesakastid, mille mõõtmed tabelis toodutest mõnevõrra erinevad.
Mitmel pool kirjanduses ja internetis on toodud ka jooniseid erikujulistest pesakastidest.

Hans Kuusiku, Tallinna Linnuklubi